EST
Kivi
Kivide mustritest saab paljutki järeldada. Nii näiteks on paesse peidetud andmed kliimamuutustest. Geoloog Rein Einasto sõnul on geoloogid pae põhjal täheldanud, et elame kogu elu arengu suurimal üleminekuajal, kus kogu mõtte- ja eluviis peab alusteni muutuma, et liigina ellu jääksime. Läbi kivi mõtlemine paigutab meid sadade miljonite aastate pikkusesse ajaperioodi, kus geomaterjalid ei ole üksnes omastamiseks mõeldud muutumatud ressursid, vaid nad kuuluvad maistesse tsüklitesse. Arhitekt Galaad Van Daele, kes näeb selles võimalust mineraalse, orgaanilise ja kultuurilise elu koostööks, kirjutab: „Arhitektidena vajame me geoloogilist kirjaoskust.“
Liiga kallis, liiga töömahukas, liiga aeganõudev. Kivist ehitamine näib kas aegunud või puhtluksuslik, kuid Lääne-Euroopas tõstab pead uus kiviaeg: väike kehastunud süsiniku sisaldus ning ehituseks sobiva kivi laialdane olemasolu võimaldab nii selle kasutamist munitsipaalmajade kandvates tarindites kui ka täiesti uut tüüpi konstruktsioonidega eksperimenteerimist. Ka Eesti paelasundis on kihte, mis on marmori kõvadusega ja ilmastikukindlad. Kas siinsest paekivist võiks taas saada laiaulatuslikult kasutatav ehitusmaterjal? Looduskivi kaevandamisel on jalajälg, kuid pärast murdmist ei vaja see palju töötlust, et olla ehitusvalmis. See eristab kivi energiamahukast betooni-, savitellise- ja terasetootmisest. Geoloog Helle Perens rõhutab, et ehituseks sobiva kivi murdmise keskkonnamõju asemel peaksime muretsema pigem sellepärast, et lähitulevikus plaanitakse kaevandada arutus mahus ehituskivi, sh väga kvaliteetset, et valmistada killustikku. Kipume kivisse suhtuma hoolimatult – nii sellesse, mis on veel maa sees, kui ka sellesse, mis nüüdseks kasutuseta jäänud hoonete seintes. Ühest sellisest hoonest, mille seintes on jälgi 400 miljoni aasta vanusest elust, kirjutab arhitekt Madli Kaljuste. Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
Laura Linsi, peatoimetaja
ENG
Estonian Architectural Review Maja, 1-2024 (No 115)
Stone
Much can be inferred from what has been written in stone. Limestone, for instance, contains data on climate change. According to geologist Rein Einasto, geologists can use limestone to infer that we are currently going through the greatest transition in the history of life, one in which our ways of thinking and living must change radically in order for us to survive as a species. Thinking through stone opens up a perspective that extends over hundreds of millions of years, in which geological materials are not mere static resources to be appropriated, but participants in terrestrial cycles. Architect Galaad Van Daele, who sees in this an opportunity for collaboration between mineral, organic and cultural life, writes: ‘We architects need a geological literacy.’
Too expensive, too labour-intensive, too time-consuming. Building with stone seems either outdated or strictly a luxury thing, and yet, a new Stone Age is looming in West Europe—building stone’s wide availability and low levels of embodied carbon make it suitable for use in load-bearing structures of social housing, as well as experimenting with wholly new kinds of structures. The limestone deposits of Estonia likewise contain some layers that are marble-strength and weather-proof. Could our local limestone become a widely used building material once again? To be sure, extracting natural stone has a footprint, but after extraction, it does not require much processing to be ready for use in construction. This sets stone apart from energy-intensive concrete, clay brick and steel production. Geologist Helle Perens emphasises that instead of worrying about the environmental impact of quarrying building stone, we should worry that there are plans for the near future to extract senseless amounts of it, including very high-quality stone, only to crush it into aggregate. We tend to be careless with stone—both with the stone still in the ground and stone in the walls of disused buildings. Architect Madli Kaljuste takes a look at one of such buildings that hides traces of 400-million-years-old life in its walls. Thinking through stone opens up a fresh perspective on construction culture (and the lack thereof), availability of local building materials and their untapped (economic) potential, and, ultimately, on building truly long-lasting buildings.
Laura Linsi, Editor-in-chief