Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavaks saanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad. Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. Järjest olulisemaks saab vajadus teeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaks valetada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga ei mahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt ka igavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse vahel? Kus lõppeb positiivne mõtlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel ja soovmõtlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sõbrad? Kas hea ja õige peab alati olema igav? – Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsa vaadata, tulevad ka vastused.