Jüri v.Graubergi uus lühiromaan viib meid taas nostalgiamaailma. Albert Tauben on lugemishuviline invaliidsuspensionär, kes oli aastate jooksul mitmeid elulookirjeldusi lugenud. Eluloo raamatuid oli mitmesuguseid. Lugupeetud inimeste mälestused ja kirjeldused elustiilist, sekka end terapeutideks ja ravitsejateks maskeerunud ullikeste eneseülistusi. Tauben teadis, et ta pole tuntud inimene. Ei poliitik ega ärimees, veel vähem šarlatan. Kuid ta oli kindel, et nooremad, kui neljakümnesed, ei tea paljukirutud nõukaajast midagi ning seetõttu otsustas ta seitsmekümnendate alguses pidama hakatud isikliku päeviku avalikustada. Mitte selleks, et reklaamida aeglast suitsiidi tänapäeval moes oleva kiirema narkosurma asemel, vaid et meenutada, et ka aeglane suitsiid pole kahjuks kuhugi kadunud ja tapab endiselt.