CD Great Maestros XVII - Erso,Randalu,Järvi - Schumann Piano Concerto, Beethoven Symphony nr 7
Tarne 1-3 tööpäeva
Klubihind:
17,99 €
Hind:
17,99 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
GREAT MAESTROS XVII
Beethoven – 250
Robert Schumann
Piano Concerto in A minor, Op 54
1 Allegro affettuoso 16:26
2 Intermezzo: Andantino grazioso
(attacca) Allegro vivace 17:13
Ludwig van Beethoven (1770–1827)
Symphony No 7 in A major, Op 92
3 Poco sostenuto – Vivace 11:33
4 Allegretto 7:37
5 Presto 8:11
6 Allegro con brio 8:16
Encore:
Symphony No 8 in F major, Op 93
7 Tempo di menuetto 6:22
Kalle Randalu, piano (#1–3)
Estonian National Symphony Orchestra / ERSO
Concertmasters Arvo Leibur (#1–2; #8) and Triin Ruubel (#3–6)
Neeme Järvi, conductor
Robert Schumann on 19. sajandi klaverimuusika olulisemaid uuendajaid, kes lõi oma poeetiliste pealkirjadega karakterpalades ja muusikalistes portreedes ainulaadselt rikka helidemaailma. Suure osa neist koondas ta paarikümnesse pealkirjastatud tsüklisse, millest tuntuimad on “Liblikad” (1832), “Davidsbündlerite tantsud” (1837), “Karneval” (1835), “Lastestseenid” (1838), “Kreisleriana” (1838), “Noortealbum” (1848), “Metsastseenid” (1849). Klaverimuusikas avanevad Schumanni stiili peamised tunnusjooned: ühelt poolt soojalt laulev, voolav meloodilisus, teisalt romantiliselt puhanguline, teravalt punkteeritud rütmidega väljenduslaad. Tema teostes on valsilikku tantsulisust ja marsilikku rühikust, jõulist akorditehnikat, samas vähe välist virtuoossust.
Schumanni stiilile omased jooned väljenduvad ka tema ainsas klaverikontserdis a-moll. See on tänaseni populaarseimate romantiliste klaverikontsertide hulka kuuluv teos, mille saamislugu viib aastasse 1841. Märtsi lõpus oli Leipzigi Gewandhausis Felix Mendelssohn-Bartholdy juhatusel kõlanud esiettekandes Schumanni esimene sümfoonia B-duur, “Kevadsümfoonia”. Juba mais valmis üheosaline fantaasia klaverile ja orkestrile a-moll, mille esmaettekannet sama aasta augustis dirigeeris taas Mendelssohn. Esimese proovi järel kirjutas Clara Schumann oma päevikusse read: “Leian, et see on oivaline. /…/ Klaver on peenelt orkestriga põimitud – üht ilma teiseta on võimatu ette kujutada”. Üheosalisena ei pakkunud teos aga kirjastajaile huvi ning neli aastat hiljem uut teost kavandades kirjutas helilooja Clarale: “Ma kõnelesin Sulle kontserdist, aga see peaks olema midagi sümfoonia, kontserdi ja sonaadi vahepealset. Arvan, et ei saa kirjutada virtuoosset kontserti, pean mõtlema midagi muud.” Redigeerinud juba valmis fantaasiat, lisas ta sellele veel kaks osa – intermetso ja rondo ja nõnda sündiski terviklik kolmeosaline kontsert. Selle esiettekanne toimus 1845. aasta detsembris Dresdenis, soleeris Clara Schumann, dirigeeris Ferdinand Hiller. Clara kirjutas õnnestunud ettekande järel päevikusse: “Kui leiduderikas ja huvipakkuv on see algusest lõpuni, kui värske ja kaunilt seostatud tervik!” Klaverikontsert a-moll, op 54 on helilooja väga subjektiivsete elamuste, tema igatsuste ja unistuste täitumise järelkaja.
Esimene osa Allero affetuoso on komponeeritud romantiliselt puhangulise ja fantaasialikult vabama käsitlusega sonaadivormis. Jõuliste klaveriakordidega algustaktide järel kõlab oboelt eleegiliselt mõtlik peateema. Selle algusmotiiviga nootidel C-H-A-A seostub nime Clara itaaliapärase kirjaviisiga C-H(i)-A(r)-A, liitub kohe ka klaver. Orkestri ja solisti üha varieeruvates dialoogides jääb see edasises arengus domineerima ka tormaka kõrvalteema üle. Ulatuslik, poeetiliselt kujundatud kadents on esimese osa sisuline kulminatsioon, millele järgneb kiire, tuline kooda. Teine osa Intermezzo on solisti ja orkestri intiimne, teineteist usalduslikult toetav dialoog, millele järgneb attacca virtuoosne Rondo, kus harukordse sujuvusega ühinevad kontrapunktilistes seostes marsi- ja valsirütmid. Temaatiline lähedus avaosaga loob teosest mõttelise terviku.
Pärast ajaliselt lähestikku loodud viienda ja kuuenda, “Pastoraalse” sümfoonia esiettekandeid (1808) pühendus Ludwig van Beethoven enam kammer- ja klaverimuusika loomisele. Tema muusika oli Viini kontserdielus leidnud kindla koha ja iga tema loomingule pühendatud akadeemia järel, nagu tollal kontserdiõhtuid nimetati, ilmusid Viini ajalehtedes arvustused, millest võib välja lugeda kaasaegsete kriitikute vastandlikke arvamusi. Olulisem on, et hinnati tema helikeele ja väljenduslaadi uudsust. Toogem siinkohal näide ajalehes Wiener Journal des Luxus und der Modern kirjutatust: “Ideede rikkus, julge originaalsus ja jõuküllus – eelised, mis on omased Beethoveni muusikale – olid selgesti tajutavad igale kuulajale. Mõned siiski laitsid ülla lihtsuse põlgamist ja mõtete ülearu suurt kuhjumist, mis just nende rohkuse tõttu ei ole omavahel küllalt seotud ja töödeldud ning jätavad sageli lihvimata teemantide mulje.
Nagu viies ja kuues sümfoonia, valmisid üksteise järel ka seitsmes ja kaheksas – mõlemad taas klassikalist traditsiooni järgides – pealkirjata ja viideteta mingile sisulisele programmile. Seitsmenda, A-duur sümfoonia käsikirja lisas helilooja selle lõpetamise kuupäeva – 13. mai 1812. Teose komponeerimise protsess on uurijaile hindamatu allikana säilinud helilooja 100-leheküljelises visanditevihikus, mis näitab, kui põhjalik on tema eeltöö enne teose lõplikku noteerimist. Sellest teosest on kirjutanud paljud hilisemad heliloojad Wagnerist Tšaikovskini ja kõige enam on kõlama jäänud väljend “tantsu apoteoos”. Aga marsilikud karakterid, mis siin samuti valitsevad, on andnud põhjuse käsitleda sümfooniat ka “marsi apoteoosina”, eriti juhul, kui teost seostatakse Napoleoni vastaste meeleolude ja mitmegi sõjalise sündmusega, nagu lahingud Hanau ja Leipzigi (nn rahvastelahing) lähistel, mille tulemusel vabanesid Napoleoni ülemvõimu alt suured Reini-äärsed alad.
Seitsmenda sümfoonia esiettekanne toimus Viini ülikooli saalis 8. detsembril 1813 koos avamänguga “Wellingtoni lahing”. See oli suure poliitilise tähenduse omandanud heategevuskontsert eelnimetatud lahinguis kannatanud sõdurite toetuseks. Beethoveni soovil osalesid avamängu esitusel orkestris veel teiselgi ettekandel (12. detsembril) Viini parimad muusikud, nende hulgas Ludwig Spohr, Johann Nepomuk Hummel, Giacomo Meyerbeer ja Antonio Salieri. Dirigeeris autor. “Esiettekandel kasvas aplaus ekstaasini,” kirjutati lehes. Pärast kontserte Viinis mängiti teost Leipzigis ning peagi kogu Euroopas. Leipzigi lehes ilmunud arvustuses kirjutati: “Vastuvõtt oli sama elav kui Viinis ja Allegretto – moodsa instrumentaalmuusika kroon – tuli kordamisele nagu esmaettekandelgi. Beethoven ise ütles: “See on üks mu vaese ande õnnelikeim produkt.”
Sümfoonia täis rütmienergiat, marsilikkust ja tantsurõõmu oli Viinis tollal valitsenud meeleolude muusikaline väljendus. Teoses tervikuna domineerib rütmielement, mis igas osas on erinev, kuid loob katkematu edasipürgimise tunde – kuni võidujoovastuses lõppeva finaalini.
Teos algab aeglase sissejuhatusega. See on pikim klassikaliste sümfooniate hulgas (meenutab Beethoveni avamängu “Prometheus”), luues tõsise, mõtliku atmosfääri, millest kasvavad välja esimese osa (Vivace) tormakad, tantsulis-marsilikud karakterid. Avaosale järgneb kahele teemale ehituv ja südamelööke meenutavale rütmile toetuv, sügavamais tämbreis kõlav Allegretto. Siin on leitud mõttelist lähedust palvesõnadele “Sancta Maria, ora pro nobis” (Püha Maria, palveta meie eest) ja võrreldud muusikat leinaprotsessiooniga. Skertso (Presto) toob esile tollal populaarse hüpleva liikumisega kontratantsu, milles on kaks rahulikuma karakteriga trio-osa. Finaalis (Allegro con brio) vallandub kogu hiilguses rütmienergia, mis juhib muusika võidurikka lõpuni. Seitsmes sümfoonia on Beethoveni üks elurõõmsamaid ja -jaatavamaid teoseid.
Nagu seitsmes, on ka kaheksas sümfoonia F-duur, op 93 täis rütmienergiat ja tantsurõõmu, kuid viimases tõuseb esile Beethoveni muusikas haruldane karakter – huumor. Kui seitsmendat on nimetatud „tantsu apoteoosiks“, siis kaheksandat „huumori apoteoosiks“. See on kõige lühem ja kõige haydnilikum sümfoonia. Teose tuntuim osa, metronoomi leiutajale Johann Mälzelile pühendatud kaanoniteema ja tiksuva rütmiga skertso-osa tuletab meelde Haydni “Kellasümfooniat”. Haydnilikus vaimus loodud Menueti tempo on aeglasem, toonitades tantsu vanamoodsust, kus tantsu traditsiooniline liikumismustergi on siin ootamatute sforzato’dega kõikuma löödud. Trio-osa ländlerikarakter mõjub omamoodi humoorikalt ajal, mil Viini oli vallutanud uus tants, valss.
Maia Lilje
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates aastast 2020 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline Olari Elts, orkestri eluaegne aupeadirigent on Neeme Järvi ja kunstiline nõustaja Paavo Järvi.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud ka Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. Aastal 2020 alustas tegevust ka ERSO TV (erso.tv).
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Peeter Vähi ja teiste Eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.
Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli ja aastast 1997 on Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures saalis, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester ning enamik Eesti orkestreid. Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Pianisti repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Ta on ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist, korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i ja Klassik Echo auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning paljud Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2020, ERP).
Recorded live April 25th, 2019 (#1–2), May 11th, 2018 (#3–6) and September 18th, 2018 (#7) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Engineered by Tanel Klesment / Audio Maja (#1–2, #7) and Aili Jõeleht / ERR (#3–6)
Assistant sound engineers – Priit Karind and Algis Pauljukaitis
Booklet compiled and edited by Maarja Kasema, Meeta Morozov and Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Painting of Beethoven by Anna Litvinova
Design by Mart Kivisild
Produced by Peeter Vähi
www.erpmusic.com
Beethoven – 250
Robert Schumann
Piano Concerto in A minor, Op 54
1 Allegro affettuoso 16:26
2 Intermezzo: Andantino grazioso
(attacca) Allegro vivace 17:13
Ludwig van Beethoven (1770–1827)
Symphony No 7 in A major, Op 92
3 Poco sostenuto – Vivace 11:33
4 Allegretto 7:37
5 Presto 8:11
6 Allegro con brio 8:16
Encore:
Symphony No 8 in F major, Op 93
7 Tempo di menuetto 6:22
Kalle Randalu, piano (#1–3)
Estonian National Symphony Orchestra / ERSO
Concertmasters Arvo Leibur (#1–2; #8) and Triin Ruubel (#3–6)
Neeme Järvi, conductor
Robert Schumann on 19. sajandi klaverimuusika olulisemaid uuendajaid, kes lõi oma poeetiliste pealkirjadega karakterpalades ja muusikalistes portreedes ainulaadselt rikka helidemaailma. Suure osa neist koondas ta paarikümnesse pealkirjastatud tsüklisse, millest tuntuimad on “Liblikad” (1832), “Davidsbündlerite tantsud” (1837), “Karneval” (1835), “Lastestseenid” (1838), “Kreisleriana” (1838), “Noortealbum” (1848), “Metsastseenid” (1849). Klaverimuusikas avanevad Schumanni stiili peamised tunnusjooned: ühelt poolt soojalt laulev, voolav meloodilisus, teisalt romantiliselt puhanguline, teravalt punkteeritud rütmidega väljenduslaad. Tema teostes on valsilikku tantsulisust ja marsilikku rühikust, jõulist akorditehnikat, samas vähe välist virtuoossust.
Schumanni stiilile omased jooned väljenduvad ka tema ainsas klaverikontserdis a-moll. See on tänaseni populaarseimate romantiliste klaverikontsertide hulka kuuluv teos, mille saamislugu viib aastasse 1841. Märtsi lõpus oli Leipzigi Gewandhausis Felix Mendelssohn-Bartholdy juhatusel kõlanud esiettekandes Schumanni esimene sümfoonia B-duur, “Kevadsümfoonia”. Juba mais valmis üheosaline fantaasia klaverile ja orkestrile a-moll, mille esmaettekannet sama aasta augustis dirigeeris taas Mendelssohn. Esimese proovi järel kirjutas Clara Schumann oma päevikusse read: “Leian, et see on oivaline. /…/ Klaver on peenelt orkestriga põimitud – üht ilma teiseta on võimatu ette kujutada”. Üheosalisena ei pakkunud teos aga kirjastajaile huvi ning neli aastat hiljem uut teost kavandades kirjutas helilooja Clarale: “Ma kõnelesin Sulle kontserdist, aga see peaks olema midagi sümfoonia, kontserdi ja sonaadi vahepealset. Arvan, et ei saa kirjutada virtuoosset kontserti, pean mõtlema midagi muud.” Redigeerinud juba valmis fantaasiat, lisas ta sellele veel kaks osa – intermetso ja rondo ja nõnda sündiski terviklik kolmeosaline kontsert. Selle esiettekanne toimus 1845. aasta detsembris Dresdenis, soleeris Clara Schumann, dirigeeris Ferdinand Hiller. Clara kirjutas õnnestunud ettekande järel päevikusse: “Kui leiduderikas ja huvipakkuv on see algusest lõpuni, kui värske ja kaunilt seostatud tervik!” Klaverikontsert a-moll, op 54 on helilooja väga subjektiivsete elamuste, tema igatsuste ja unistuste täitumise järelkaja.
Esimene osa Allero affetuoso on komponeeritud romantiliselt puhangulise ja fantaasialikult vabama käsitlusega sonaadivormis. Jõuliste klaveriakordidega algustaktide järel kõlab oboelt eleegiliselt mõtlik peateema. Selle algusmotiiviga nootidel C-H-A-A seostub nime Clara itaaliapärase kirjaviisiga C-H(i)-A(r)-A, liitub kohe ka klaver. Orkestri ja solisti üha varieeruvates dialoogides jääb see edasises arengus domineerima ka tormaka kõrvalteema üle. Ulatuslik, poeetiliselt kujundatud kadents on esimese osa sisuline kulminatsioon, millele järgneb kiire, tuline kooda. Teine osa Intermezzo on solisti ja orkestri intiimne, teineteist usalduslikult toetav dialoog, millele järgneb attacca virtuoosne Rondo, kus harukordse sujuvusega ühinevad kontrapunktilistes seostes marsi- ja valsirütmid. Temaatiline lähedus avaosaga loob teosest mõttelise terviku.
Pärast ajaliselt lähestikku loodud viienda ja kuuenda, “Pastoraalse” sümfoonia esiettekandeid (1808) pühendus Ludwig van Beethoven enam kammer- ja klaverimuusika loomisele. Tema muusika oli Viini kontserdielus leidnud kindla koha ja iga tema loomingule pühendatud akadeemia järel, nagu tollal kontserdiõhtuid nimetati, ilmusid Viini ajalehtedes arvustused, millest võib välja lugeda kaasaegsete kriitikute vastandlikke arvamusi. Olulisem on, et hinnati tema helikeele ja väljenduslaadi uudsust. Toogem siinkohal näide ajalehes Wiener Journal des Luxus und der Modern kirjutatust: “Ideede rikkus, julge originaalsus ja jõuküllus – eelised, mis on omased Beethoveni muusikale – olid selgesti tajutavad igale kuulajale. Mõned siiski laitsid ülla lihtsuse põlgamist ja mõtete ülearu suurt kuhjumist, mis just nende rohkuse tõttu ei ole omavahel küllalt seotud ja töödeldud ning jätavad sageli lihvimata teemantide mulje.
Nagu viies ja kuues sümfoonia, valmisid üksteise järel ka seitsmes ja kaheksas – mõlemad taas klassikalist traditsiooni järgides – pealkirjata ja viideteta mingile sisulisele programmile. Seitsmenda, A-duur sümfoonia käsikirja lisas helilooja selle lõpetamise kuupäeva – 13. mai 1812. Teose komponeerimise protsess on uurijaile hindamatu allikana säilinud helilooja 100-leheküljelises visanditevihikus, mis näitab, kui põhjalik on tema eeltöö enne teose lõplikku noteerimist. Sellest teosest on kirjutanud paljud hilisemad heliloojad Wagnerist Tšaikovskini ja kõige enam on kõlama jäänud väljend “tantsu apoteoos”. Aga marsilikud karakterid, mis siin samuti valitsevad, on andnud põhjuse käsitleda sümfooniat ka “marsi apoteoosina”, eriti juhul, kui teost seostatakse Napoleoni vastaste meeleolude ja mitmegi sõjalise sündmusega, nagu lahingud Hanau ja Leipzigi (nn rahvastelahing) lähistel, mille tulemusel vabanesid Napoleoni ülemvõimu alt suured Reini-äärsed alad.
Seitsmenda sümfoonia esiettekanne toimus Viini ülikooli saalis 8. detsembril 1813 koos avamänguga “Wellingtoni lahing”. See oli suure poliitilise tähenduse omandanud heategevuskontsert eelnimetatud lahinguis kannatanud sõdurite toetuseks. Beethoveni soovil osalesid avamängu esitusel orkestris veel teiselgi ettekandel (12. detsembril) Viini parimad muusikud, nende hulgas Ludwig Spohr, Johann Nepomuk Hummel, Giacomo Meyerbeer ja Antonio Salieri. Dirigeeris autor. “Esiettekandel kasvas aplaus ekstaasini,” kirjutati lehes. Pärast kontserte Viinis mängiti teost Leipzigis ning peagi kogu Euroopas. Leipzigi lehes ilmunud arvustuses kirjutati: “Vastuvõtt oli sama elav kui Viinis ja Allegretto – moodsa instrumentaalmuusika kroon – tuli kordamisele nagu esmaettekandelgi. Beethoven ise ütles: “See on üks mu vaese ande õnnelikeim produkt.”
Sümfoonia täis rütmienergiat, marsilikkust ja tantsurõõmu oli Viinis tollal valitsenud meeleolude muusikaline väljendus. Teoses tervikuna domineerib rütmielement, mis igas osas on erinev, kuid loob katkematu edasipürgimise tunde – kuni võidujoovastuses lõppeva finaalini.
Teos algab aeglase sissejuhatusega. See on pikim klassikaliste sümfooniate hulgas (meenutab Beethoveni avamängu “Prometheus”), luues tõsise, mõtliku atmosfääri, millest kasvavad välja esimese osa (Vivace) tormakad, tantsulis-marsilikud karakterid. Avaosale järgneb kahele teemale ehituv ja südamelööke meenutavale rütmile toetuv, sügavamais tämbreis kõlav Allegretto. Siin on leitud mõttelist lähedust palvesõnadele “Sancta Maria, ora pro nobis” (Püha Maria, palveta meie eest) ja võrreldud muusikat leinaprotsessiooniga. Skertso (Presto) toob esile tollal populaarse hüpleva liikumisega kontratantsu, milles on kaks rahulikuma karakteriga trio-osa. Finaalis (Allegro con brio) vallandub kogu hiilguses rütmienergia, mis juhib muusika võidurikka lõpuni. Seitsmes sümfoonia on Beethoveni üks elurõõmsamaid ja -jaatavamaid teoseid.
Nagu seitsmes, on ka kaheksas sümfoonia F-duur, op 93 täis rütmienergiat ja tantsurõõmu, kuid viimases tõuseb esile Beethoveni muusikas haruldane karakter – huumor. Kui seitsmendat on nimetatud „tantsu apoteoosiks“, siis kaheksandat „huumori apoteoosiks“. See on kõige lühem ja kõige haydnilikum sümfoonia. Teose tuntuim osa, metronoomi leiutajale Johann Mälzelile pühendatud kaanoniteema ja tiksuva rütmiga skertso-osa tuletab meelde Haydni “Kellasümfooniat”. Haydnilikus vaimus loodud Menueti tempo on aeglasem, toonitades tantsu vanamoodsust, kus tantsu traditsiooniline liikumismustergi on siin ootamatute sforzato’dega kõikuma löödud. Trio-osa ländlerikarakter mõjub omamoodi humoorikalt ajal, mil Viini oli vallutanud uus tants, valss.
Maia Lilje
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates aastast 2020 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline Olari Elts, orkestri eluaegne aupeadirigent on Neeme Järvi ja kunstiline nõustaja Paavo Järvi.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud ka Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. Aastal 2020 alustas tegevust ka ERSO TV (erso.tv).
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Peeter Vähi ja teiste Eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.
Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli ja aastast 1997 on Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures saalis, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester ning enamik Eesti orkestreid. Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Pianisti repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Ta on ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist, korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i ja Klassik Echo auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning paljud Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2020, ERP).
Recorded live April 25th, 2019 (#1–2), May 11th, 2018 (#3–6) and September 18th, 2018 (#7) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Engineered by Tanel Klesment / Audio Maja (#1–2, #7) and Aili Jõeleht / ERR (#3–6)
Assistant sound engineers – Priit Karind and Algis Pauljukaitis
Booklet compiled and edited by Maarja Kasema, Meeta Morozov and Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Painting of Beethoven by Anna Litvinova
Design by Mart Kivisild
Produced by Peeter Vähi
www.erpmusic.com
Tarne 1-3 tööpäeva
Klubihind:
17,99 €
Hind:
17,99 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
Muusika formaat
CD
Lisamise aeg
01.11.2020
Mõõdud
125x142
Tootekood
4742229006178
Ribakood
4742229006178