CD Great Maestros XVI - Erso,Randalu,Järvi - Mozart Piano Concertos No 27 , Beethoven Symphony nr 5
Tarne 1-3 tööpäeva
Klubihind:
17,99 €
Hind:
17,99 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
GREAT MAESTROS XVI
BEETHOVEN – 250
Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
Piano Concerto No 27 in B-flat major, KV 595
1 Allegro 13:52
2 Larghetto 7:08
3 Rondo. Allegro 10:45
4 Encore: Piano Concerto No 21 in C major, KV 467. Andante 7:56
Ludwig van Beethoven (1770–1827)
Symphony No 5 in C minor, Op 67
5 Allegro con brio 7:52
6 Andante con moto 11:42
7 Scherzo. Allegro
(attacca) Allegro 15:48
Kalle Randalu, piano (#1–4)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Arvo Leibur (#1–3, 5–7) and Triin Ruubel (#4)
Neeme Järvi, conductor
Klaverikontsert nr 27 B-duur, KV 595 on Mozarti viimane teos talle Viini-aastail nii helilooja kui pianistina enim edu toonud žanris. Eelmise, D-duur kontserdi (Krönungskonzert, KV 537) komponeeris ta 1788. aastal. Ka B-duur kontserdi esimesed visandid jäävad samasse aastasse, kuid teose valmimise kuupäevana on autor oma teoste loetellu märkinud 5. jaanuar 1791. D-duur kontserdi esiettekanne autori soleerimisel oli toimunud 1790. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis Leopold II Püha Rooma Keisririigi imperaatoriks kroonimise pidustustel. B-duur kontsert kõlas esmakordselt 4. märtsil klarnetist Joseph Beerile korraldatud heategevuskontserdil, mis leidis aset Viini südalinnas paiknenud Ignaz Jahnile kuulunud restorani saalis. See jäi Mozarti viimaseks avalikuks etteasteks pianistina. Publiku huvi tema kontsertide ja sümfooniate vastu oli Viinis kahanenud, mida kinnitab ka asjaolu, et 1788. aasta suvekuudel loodud kolm viimast sümfooniat – Es-duur, g-moll ja C-duur – ei leidnud helilooja eluajal erilist tähelepanu.
B-duur kontserti iseloomustab kammerlik, intiimne väljenduslaad. Juba avaosas valitseb lüüriline, melanhoolse alatooniga meeleolu, millesse lisavad kirglikkust klaveri ja puupillide dialoogid ning töötluseosa modulatsiooniderikas harmoonia. Ka trompetite ja timpaniteta orkestrikoosseis on siin pehmem, kammerlikum.
Laululine, taas solisti ja orkestri varjundirikkais dialoogides arenev Larghetto on täis valulist igatsust, mis finaalis saab helge vastuse. Selle rondo-sonaadina vormitud osa lüürilis-tantsuline refrääniteema köitis Mozartit sedavõrd, et üheksa päeva pärast kontserdi valmimist komponeeritud kaunis laulus pealkirjaga “Igatsus kevade järele” (Sehnsucht nach Frühling, KV 596) kasutas ta sama teemat, mis annab kogu teosele sümboolse tähenduse – lootuse paremate aegade järele. Mozart loob osade vahel temaatilise ja sisulise seose: avaosa muusikaline materjal on seotud keskmise osa teise teemaga. Tuntud briti Mozarti-uurija Cuthbert Girdlestone leiab B-duur kontserdist kirjutades: “Resignatsioon ja nostalgia ei laota kurbuseloori üksnes kogu teosele, vaid heidavad ajuti õhtuvalgust, mis kuulutavad elu lõppu.” Helilooja üksteist viimast elukuud kujunesid loominguliselt väga produktiivseteks: B-duur klaverikontserdi järel komponeeris ta hulgaliselt tantse Viini ballihooajaks, palu klaasharmoonikale, Keelpillikvinteti Es-duur, ooperid “Tituse halastus” ja “Võluflööt”, Klarnetikontserdi A-duur ning lõpetamata jäänud Reekviemi.
Kontserdi äärmiste osade kadentsid pälvivad siinkohal erilist tähelepanu: mitte ainult põhjusel, et on Mozarti enese kirja pandud, vaid nende käsikirjade edasine saatus, mis on seotud ka Eestiga. 1801. ja 1804. aastal ilmusid kadentsid koos teose partituuriga trükist kirjastuste Artaria ja Andre väljaandel. Oletatakse, et kadentside autograafid (eraldi noodilehtedel) ringlesid Viinis veel 1813.-1814. aastal, misjärel sattusid Tallinnast pärit ja tollal Viinis õppinud noore kunstniku Gustav Adolf Hippiuse valdusse. Kaks aastat pärast muusikahuvilisest kunstniku surma (1856) kinkis tema lesk hinnalised käsikirjad Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde asutatud Provintsiaalmuuseumile. Osa selle kogudest läks hiljem omakorda Eesti Ajaloomuuseumi valdusse, kus asuvad tänaseni. 2011. aasta 30. septembril toimunud kontserdi puhul, mil Mozarti B-duur kontsert kõlas Kalle Randalu, ERSO ja dirigent Christoph Poppeni esituses, olid kadentside käsikirjad külastajatele eksponeeritud Estonia kontserdisaali fuajees.
Kontsert C-duur, KV 467 aastast 1785 on Mozarti üks tuntuimaid klaverikontserte. Teose sumedalt serenaadlik, imeliselt laulev ja hõljuvalt voolav Andante-osa on kaunimaid helilooja aeglaste osade hulgas ning saavutas tohutu populaarsuse rootsi režissöör Bo Widerbergi romantilise armastusfilmi “Elvira Madigan” (1967) kujundusmuusikana.
“Ma pole veel näinud kontsentreeritumat, energilisemat ja usalduslikumat kunstnikku,” kirjutas Wolfgang Goethe pärast kohtumist Beethoveniga Teplitzis 1812. aasta juunis oma naisele Christianele. Goethe sõnad sobivad iseloomustama ka neli aastat varem valminud teost, mis on Beethoveni üheksa sümfoonia hulgas tuntuim. Ja seda mitte üksnes tänu meeldejäävale algusmotiivile, millest lähtub kogu teose ülikontsentreeritud muusikaline areng, vaid ka sellesse kätketud sisulisele sõnumile. Viienda sümfoonia dramaturgiat kannab deviis per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole, kõneldes saatust trotsiva kangelasliku inimese võitlusest ja tema vankumatust võidujanust. Kirjutistes Beethoveni Viiendast sümfooniast meenutatakse sageli ka Goethe kohtumist Napoleoniga 1808. aasta oktoobris Erfurtis, kus nende vestluses tulnud muuhulgas kõneks saatus. Napoleon väitnud: “Poliitika on saatus”. Mässumeelse helilooja saatuseks kujunes väljendada oma muusika kaudu protesti vallutaja poliitika vastu. “Saatusesümfoonia” komponeerimise ajal, 1807. aasta juulis olid prantslaste valdusesse langenud põlised Saksa alad Reinist Elbeni. Kuid juba pärast Napoleoni võitu Preisi vägede üle Jena-Auerbachi lahinguis 1806. aasta oktoobris oli Beethoven kirjastaja Gottfried Härtelile kirjutanud: “Kahju, et ma sõjakunstist nõnda palju ei taipa kui helikunstist, kuid tahaksin teda siiski võita”.
Viienda sümfoonia saamislugu on sageli seostatud helilooja enese traagilise saatuse ja süveneva kurtusega. Helilooja erasekretär ja esimese biograafina tuntuks saanud Anton Schindler kirjutas oma mälestustes muuhulgas: “Võtme [… teose sügavuste jaoks …] andis looja ise, kui ta ühel päeval kirjastajaga selle aluseks olevast ideest kõneles sõnadega: “nõnda koputab saatus uksele,” viidates teose esimese osa algusele. Beethoveni uurijad, kes Schindleri väiteid on kahtluse alla seadnud, rõhutavad, et sümfooniasse kätketud üldistav jõud tõuseb helilooja isiklikust traagikast kõrgemale.
Teose esimesed visandid on pärit juba “Eroica” loomise ajast, aastast 1803. Kolmas sümfoonia valmis 1804. aastal ja viies 1808. aasta kevadel. Beethovenil oli sageli töös samaaegselt mitu suurteost, nagu ka sel viljakal loomeperioodil. Siia kuuluvad veel lühikese ajaga komponeeritud Neljas sümfoonia (1806), Neljas klaverikontsert (1806) ja Viiulikontsert (1806), avamängud “Leonore” nr 3 (1806) ja “Coriolanus” (1807), kaks varast redaktsiooni ooperist “Fidelio” 1804/1806 ja Missa C-duur (1807). Paralleelselt viiendaga valmis ka Kuues, “Pastoraalne” sümfoonia F-duur, op 68.
Viies ja Kuues sümfoonia kõlasid esmakordselt 1808. aasta 22. detsembril teatris An der Wien. Planeeritud kordusettekanne jäi ära olukorras, kus linna olid okupeerinud Prantsuse väeosad. Teose partituur trükiti alles 1826. aastal ning sealtpeale algas sümfoonia võidukäik kogu Euroopas.
Sonaat-allegro vormis kujundatud avaosa (Allegro con brio) aluseks on võimsast energiast laetud neljanoodiline motiiv, millest lähtuvad teistegi osade temaatilised kujundid. Võimukalt juhatab see sisse eleegilise kõrvalteema, jäädes kõlama ka selle taustal. Tämbreis, dünaamikas ja karaktereis varieeruv, rütmiliselt üha korduv põhimotiiv domineerib töötluseosas, mille lõpus kõlab kaeblik teema oboelt. Pinget kasvatab veelgi töötleva iseloomuga kooda. Teise osa (Andante con moto) aluseks on kaks teineteist täiendavat teemat, millele on üles ehitatud neli variatsiooni. Ehkki karakterilt erinevad – esimene neist suursuguselt voolav, teine fanfaarne – on mõlemad marsiliku liikumisega. Saatusemotiivi kauge kaja on neiski kuulda. Osa lõpetab lühike ja kiire kooda. Kolmas osa skertso on juba oma tumedates toonides algusega kaugel selle žanri tavapärasest, mängulisest või grotesksest karakterist. A-lõik koosneb erinevaist motiividest – salapärase küsimuse ja rahustava vastusena kõlavaile fraasidele järgneb võimukas marsiteema metsasarvedelt, mis kujutab endast teisenenud meloodia- ja rütmikujuga saatusemotiivi. Skertso B-osa on tormakalt algav ja pikkamisi hääbuv, taas põhimotiivi sisaldav fugaato. Skertso lõpp ei ole A-osa tavapärane kordus, vaid lühem, allaheitlikum. Katkendlikes pizzicato-helides ning ootusärevust kasvatavas, trummeldavate timpanitega saadetud orelipunktis valmistatakse ette finaali plahvatuslikku algust.
Finaal (Allegro) on kogu eelneva arengu eesmärk – võidumarss saatuslike jõudude üle. Beethoven rikastab täiskõla saavutamiseks klassikalise orkestrikoosseisu pikoloflöödi, kontrafagoti ja kolme trombooniga, mis tollases sümfooniaorkestris olid tavatud. Temaatiliselt rikas, marsiliku pea- ja tantsulise kõrvalpartiiga (sellegi rütmikujund on pärit saatusemotiivist) finaal on kujundatud sonaat-allegro vormis, tavapärasest pikema repriisi ja eriti kaaluka, triumfaalse, kiirenevas tempos kulgeva koodaga. Otsekui ähvardava saatuse meenutusena kõlab töötluse lõpus kolmandast osast pärinev sümbolmotiiv, suutmata siiski väärata võidujoovastust.
Viienda sümfoonia autograaf, millest helilooja dirigeeris teost esiettekandel, asub Berliini riigiraamatukogus (Staatsbibliothek Preußischer Kulturbesitz), käsikirjalised orkestrihääled on talletatud Viini muusikasõprade ühingu arhiivis. Kopist Wenzel Schlemmeri käsikirjaline ümberkirjutis koos Beethoveni enese korrektuuridega, mille põhjal ilmusid 1809. aastal trükist partiid ja 1826. aastal partituuri esmatrükk, on kirjastuse Breitkopf & Härtel arhiivis. Teose ajaloolisest tähendusest kõneleb fakt, et 1913. aastal jäädvustati see maailma muusikaloo esimese sümfooniana tervikuna heliplaadile, esitajaks Berliini Filharmoonikud Arthur Nikischi juhatusel.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates aastast 2020 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline Olari Elts, orkestri eluaegne aupeadirigent on Neeme Järvi ja kunstiline nõustaja Paavo Järvi.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud ka Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. Aastal 2020 alustas tegevust ka ERSO TV (erso.tv).
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Peeter Vähi ja teiste Eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.
Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli professor, aastast 1997 on ta Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures saalis, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Württembergi, Peterburi, Kesk-Põhjamaa ja Berliini kammerorkestrid ning enamik Eesti orkestreid.
Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Pianisti repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Ta on ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist, korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i ja Klassik Echo auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning paljud Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2020, ERP).
Recorded live November 2017 (#1–4) & April 2019 (#5–7) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Engineered and mastered by Tanel Klesment / Audio Maja
Assistant sound engineers – Priit Karind and Algis Pauljukaitis
Liner notes by Maia Lilje
Booklet compiled and edited by Maarja Kasema, Meeta Morozov and Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Painting of Beethoven by Anna Litvinova
Design by Mart Kivisild
Produced by Peeter Vähi
www.erpmusic.com
BEETHOVEN – 250
Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
Piano Concerto No 27 in B-flat major, KV 595
1 Allegro 13:52
2 Larghetto 7:08
3 Rondo. Allegro 10:45
4 Encore: Piano Concerto No 21 in C major, KV 467. Andante 7:56
Ludwig van Beethoven (1770–1827)
Symphony No 5 in C minor, Op 67
5 Allegro con brio 7:52
6 Andante con moto 11:42
7 Scherzo. Allegro
(attacca) Allegro 15:48
Kalle Randalu, piano (#1–4)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Arvo Leibur (#1–3, 5–7) and Triin Ruubel (#4)
Neeme Järvi, conductor
Klaverikontsert nr 27 B-duur, KV 595 on Mozarti viimane teos talle Viini-aastail nii helilooja kui pianistina enim edu toonud žanris. Eelmise, D-duur kontserdi (Krönungskonzert, KV 537) komponeeris ta 1788. aastal. Ka B-duur kontserdi esimesed visandid jäävad samasse aastasse, kuid teose valmimise kuupäevana on autor oma teoste loetellu märkinud 5. jaanuar 1791. D-duur kontserdi esiettekanne autori soleerimisel oli toimunud 1790. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis Leopold II Püha Rooma Keisririigi imperaatoriks kroonimise pidustustel. B-duur kontsert kõlas esmakordselt 4. märtsil klarnetist Joseph Beerile korraldatud heategevuskontserdil, mis leidis aset Viini südalinnas paiknenud Ignaz Jahnile kuulunud restorani saalis. See jäi Mozarti viimaseks avalikuks etteasteks pianistina. Publiku huvi tema kontsertide ja sümfooniate vastu oli Viinis kahanenud, mida kinnitab ka asjaolu, et 1788. aasta suvekuudel loodud kolm viimast sümfooniat – Es-duur, g-moll ja C-duur – ei leidnud helilooja eluajal erilist tähelepanu.
B-duur kontserti iseloomustab kammerlik, intiimne väljenduslaad. Juba avaosas valitseb lüüriline, melanhoolse alatooniga meeleolu, millesse lisavad kirglikkust klaveri ja puupillide dialoogid ning töötluseosa modulatsiooniderikas harmoonia. Ka trompetite ja timpaniteta orkestrikoosseis on siin pehmem, kammerlikum.
Laululine, taas solisti ja orkestri varjundirikkais dialoogides arenev Larghetto on täis valulist igatsust, mis finaalis saab helge vastuse. Selle rondo-sonaadina vormitud osa lüürilis-tantsuline refrääniteema köitis Mozartit sedavõrd, et üheksa päeva pärast kontserdi valmimist komponeeritud kaunis laulus pealkirjaga “Igatsus kevade järele” (Sehnsucht nach Frühling, KV 596) kasutas ta sama teemat, mis annab kogu teosele sümboolse tähenduse – lootuse paremate aegade järele. Mozart loob osade vahel temaatilise ja sisulise seose: avaosa muusikaline materjal on seotud keskmise osa teise teemaga. Tuntud briti Mozarti-uurija Cuthbert Girdlestone leiab B-duur kontserdist kirjutades: “Resignatsioon ja nostalgia ei laota kurbuseloori üksnes kogu teosele, vaid heidavad ajuti õhtuvalgust, mis kuulutavad elu lõppu.” Helilooja üksteist viimast elukuud kujunesid loominguliselt väga produktiivseteks: B-duur klaverikontserdi järel komponeeris ta hulgaliselt tantse Viini ballihooajaks, palu klaasharmoonikale, Keelpillikvinteti Es-duur, ooperid “Tituse halastus” ja “Võluflööt”, Klarnetikontserdi A-duur ning lõpetamata jäänud Reekviemi.
Kontserdi äärmiste osade kadentsid pälvivad siinkohal erilist tähelepanu: mitte ainult põhjusel, et on Mozarti enese kirja pandud, vaid nende käsikirjade edasine saatus, mis on seotud ka Eestiga. 1801. ja 1804. aastal ilmusid kadentsid koos teose partituuriga trükist kirjastuste Artaria ja Andre väljaandel. Oletatakse, et kadentside autograafid (eraldi noodilehtedel) ringlesid Viinis veel 1813.-1814. aastal, misjärel sattusid Tallinnast pärit ja tollal Viinis õppinud noore kunstniku Gustav Adolf Hippiuse valdusse. Kaks aastat pärast muusikahuvilisest kunstniku surma (1856) kinkis tema lesk hinnalised käsikirjad Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde asutatud Provintsiaalmuuseumile. Osa selle kogudest läks hiljem omakorda Eesti Ajaloomuuseumi valdusse, kus asuvad tänaseni. 2011. aasta 30. septembril toimunud kontserdi puhul, mil Mozarti B-duur kontsert kõlas Kalle Randalu, ERSO ja dirigent Christoph Poppeni esituses, olid kadentside käsikirjad külastajatele eksponeeritud Estonia kontserdisaali fuajees.
Kontsert C-duur, KV 467 aastast 1785 on Mozarti üks tuntuimaid klaverikontserte. Teose sumedalt serenaadlik, imeliselt laulev ja hõljuvalt voolav Andante-osa on kaunimaid helilooja aeglaste osade hulgas ning saavutas tohutu populaarsuse rootsi režissöör Bo Widerbergi romantilise armastusfilmi “Elvira Madigan” (1967) kujundusmuusikana.
“Ma pole veel näinud kontsentreeritumat, energilisemat ja usalduslikumat kunstnikku,” kirjutas Wolfgang Goethe pärast kohtumist Beethoveniga Teplitzis 1812. aasta juunis oma naisele Christianele. Goethe sõnad sobivad iseloomustama ka neli aastat varem valminud teost, mis on Beethoveni üheksa sümfoonia hulgas tuntuim. Ja seda mitte üksnes tänu meeldejäävale algusmotiivile, millest lähtub kogu teose ülikontsentreeritud muusikaline areng, vaid ka sellesse kätketud sisulisele sõnumile. Viienda sümfoonia dramaturgiat kannab deviis per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole, kõneldes saatust trotsiva kangelasliku inimese võitlusest ja tema vankumatust võidujanust. Kirjutistes Beethoveni Viiendast sümfooniast meenutatakse sageli ka Goethe kohtumist Napoleoniga 1808. aasta oktoobris Erfurtis, kus nende vestluses tulnud muuhulgas kõneks saatus. Napoleon väitnud: “Poliitika on saatus”. Mässumeelse helilooja saatuseks kujunes väljendada oma muusika kaudu protesti vallutaja poliitika vastu. “Saatusesümfoonia” komponeerimise ajal, 1807. aasta juulis olid prantslaste valdusesse langenud põlised Saksa alad Reinist Elbeni. Kuid juba pärast Napoleoni võitu Preisi vägede üle Jena-Auerbachi lahinguis 1806. aasta oktoobris oli Beethoven kirjastaja Gottfried Härtelile kirjutanud: “Kahju, et ma sõjakunstist nõnda palju ei taipa kui helikunstist, kuid tahaksin teda siiski võita”.
Viienda sümfoonia saamislugu on sageli seostatud helilooja enese traagilise saatuse ja süveneva kurtusega. Helilooja erasekretär ja esimese biograafina tuntuks saanud Anton Schindler kirjutas oma mälestustes muuhulgas: “Võtme [… teose sügavuste jaoks …] andis looja ise, kui ta ühel päeval kirjastajaga selle aluseks olevast ideest kõneles sõnadega: “nõnda koputab saatus uksele,” viidates teose esimese osa algusele. Beethoveni uurijad, kes Schindleri väiteid on kahtluse alla seadnud, rõhutavad, et sümfooniasse kätketud üldistav jõud tõuseb helilooja isiklikust traagikast kõrgemale.
Teose esimesed visandid on pärit juba “Eroica” loomise ajast, aastast 1803. Kolmas sümfoonia valmis 1804. aastal ja viies 1808. aasta kevadel. Beethovenil oli sageli töös samaaegselt mitu suurteost, nagu ka sel viljakal loomeperioodil. Siia kuuluvad veel lühikese ajaga komponeeritud Neljas sümfoonia (1806), Neljas klaverikontsert (1806) ja Viiulikontsert (1806), avamängud “Leonore” nr 3 (1806) ja “Coriolanus” (1807), kaks varast redaktsiooni ooperist “Fidelio” 1804/1806 ja Missa C-duur (1807). Paralleelselt viiendaga valmis ka Kuues, “Pastoraalne” sümfoonia F-duur, op 68.
Viies ja Kuues sümfoonia kõlasid esmakordselt 1808. aasta 22. detsembril teatris An der Wien. Planeeritud kordusettekanne jäi ära olukorras, kus linna olid okupeerinud Prantsuse väeosad. Teose partituur trükiti alles 1826. aastal ning sealtpeale algas sümfoonia võidukäik kogu Euroopas.
Sonaat-allegro vormis kujundatud avaosa (Allegro con brio) aluseks on võimsast energiast laetud neljanoodiline motiiv, millest lähtuvad teistegi osade temaatilised kujundid. Võimukalt juhatab see sisse eleegilise kõrvalteema, jäädes kõlama ka selle taustal. Tämbreis, dünaamikas ja karaktereis varieeruv, rütmiliselt üha korduv põhimotiiv domineerib töötluseosas, mille lõpus kõlab kaeblik teema oboelt. Pinget kasvatab veelgi töötleva iseloomuga kooda. Teise osa (Andante con moto) aluseks on kaks teineteist täiendavat teemat, millele on üles ehitatud neli variatsiooni. Ehkki karakterilt erinevad – esimene neist suursuguselt voolav, teine fanfaarne – on mõlemad marsiliku liikumisega. Saatusemotiivi kauge kaja on neiski kuulda. Osa lõpetab lühike ja kiire kooda. Kolmas osa skertso on juba oma tumedates toonides algusega kaugel selle žanri tavapärasest, mängulisest või grotesksest karakterist. A-lõik koosneb erinevaist motiividest – salapärase küsimuse ja rahustava vastusena kõlavaile fraasidele järgneb võimukas marsiteema metsasarvedelt, mis kujutab endast teisenenud meloodia- ja rütmikujuga saatusemotiivi. Skertso B-osa on tormakalt algav ja pikkamisi hääbuv, taas põhimotiivi sisaldav fugaato. Skertso lõpp ei ole A-osa tavapärane kordus, vaid lühem, allaheitlikum. Katkendlikes pizzicato-helides ning ootusärevust kasvatavas, trummeldavate timpanitega saadetud orelipunktis valmistatakse ette finaali plahvatuslikku algust.
Finaal (Allegro) on kogu eelneva arengu eesmärk – võidumarss saatuslike jõudude üle. Beethoven rikastab täiskõla saavutamiseks klassikalise orkestrikoosseisu pikoloflöödi, kontrafagoti ja kolme trombooniga, mis tollases sümfooniaorkestris olid tavatud. Temaatiliselt rikas, marsiliku pea- ja tantsulise kõrvalpartiiga (sellegi rütmikujund on pärit saatusemotiivist) finaal on kujundatud sonaat-allegro vormis, tavapärasest pikema repriisi ja eriti kaaluka, triumfaalse, kiirenevas tempos kulgeva koodaga. Otsekui ähvardava saatuse meenutusena kõlab töötluse lõpus kolmandast osast pärinev sümbolmotiiv, suutmata siiski väärata võidujoovastust.
Viienda sümfoonia autograaf, millest helilooja dirigeeris teost esiettekandel, asub Berliini riigiraamatukogus (Staatsbibliothek Preußischer Kulturbesitz), käsikirjalised orkestrihääled on talletatud Viini muusikasõprade ühingu arhiivis. Kopist Wenzel Schlemmeri käsikirjaline ümberkirjutis koos Beethoveni enese korrektuuridega, mille põhjal ilmusid 1809. aastal trükist partiid ja 1826. aastal partituuri esmatrükk, on kirjastuse Breitkopf & Härtel arhiivis. Teose ajaloolisest tähendusest kõneleb fakt, et 1913. aastal jäädvustati see maailma muusikaloo esimese sümfooniana tervikuna heliplaadile, esitajaks Berliini Filharmoonikud Arthur Nikischi juhatusel.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates aastast 2020 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline Olari Elts, orkestri eluaegne aupeadirigent on Neeme Järvi ja kunstiline nõustaja Paavo Järvi.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud ka Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. Aastal 2020 alustas tegevust ka ERSO TV (erso.tv).
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Peeter Vähi ja teiste Eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.
Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli professor, aastast 1997 on ta Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures saalis, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Württembergi, Peterburi, Kesk-Põhjamaa ja Berliini kammerorkestrid ning enamik Eesti orkestreid.
Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Pianisti repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Ta on ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist, korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i ja Klassik Echo auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning paljud Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2020, ERP).
Recorded live November 2017 (#1–4) & April 2019 (#5–7) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Engineered and mastered by Tanel Klesment / Audio Maja
Assistant sound engineers – Priit Karind and Algis Pauljukaitis
Liner notes by Maia Lilje
Booklet compiled and edited by Maarja Kasema, Meeta Morozov and Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Painting of Beethoven by Anna Litvinova
Design by Mart Kivisild
Produced by Peeter Vähi
www.erpmusic.com
Tarne 1-3 tööpäeva
Klubihind:
17,99 €
Hind:
17,99 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
Muusika formaat
CD
Lisamise aeg
01.11.2020
Mõõdud
125x142
Tootekood
4742229006161
Ribakood
4742229006161