„Castagnola” on intiimne ja emotsiooniküllane mälestusraamat neljateistkümnest elu- ja loomeaastast (1906–1920), mille silmapaistev läti kirjanik Jānis Rainis (1865–1929) ja tema abikaasa, luuletaja Aspazija (1865–1943) veetsid Šveitsi itaaliakeelses kantonis Ticinos. Nad sattusid sinna 1905. aasta pagulastena ja suutsid oma poliitilise pelgupaiga – ääremaise Castagnola Šveitsi ja Itaalia piiril – muuta kirkaks punktiks lätlaste vaimsel kaardil. Naasnud Lätisse, sukeldus Rainis aktiivselt poliitikasse ning oli ametis ka noore vabariigi haridusministrina. Samal ajal püüdis ta leida aega kirjanduslikuks tegevuseks ning kasutas puhkust selleks, et sõita koos tuttava kunstniku Alberts Prandega taas kord Castagnolasse. Seal otsib ta koha vaimu ja kaardistab mälestusi „teisest kodumaast” ja selle kohast iseenda vaimses kujunemises. Ent plaanitud suurt tervikut Rainise enesegi kurvastuseks ei sünni: koha vaim haarab autori endasse, päevad mööduvad kiiresti, argielu kutsub. Nii koosneb mälestusraamat peamiselt kildudest, olupiltidest, millest osa pärineb Aspazija sulest. Meenutuste vahele on pikitud luuletusi ja luuletõlkeid, rahvalaule, hauakirju, ajaloolist ja poliitilist taustainfot.