Peter Ackroydi (s. 1949) “Blake” (William Blake, 1757–1827) on üks paljudest katsetest mõista inglise luuletajat, graafikut ja maalikunstnikku, kes elas oma elu unustuses, aga jõudis sadakond aastat pärast surma ometi mainekatesse galeriidesse ja maailmakirjandusse. Autor ei kirjuta Blake´i nägemust dubleerides, vaid viib meid kokku üldarusaadava Blake´iga, kes hoiab igaveste tõdede najal eemale oma ajast, eelistades seltskondlikule suhtlusele dialoogi kunstiga, mis on talle elu ja enese äratundmise peamiseks vahendiks. Ackroydi “Blake” on tähendamissõna loojast, kes hoiab niivõrd eemale turust ja tavadest, et tema vabadusest saab üksildus, mida kummitab hirm, et konventsioonide jõudu trotsides jääb ta ühel päeval nende hammasrataste vahele. See on lisanud Blake´i töödele suurejoonelisust ja selgust, aga ka abitust ja pingutatust. Blake osutub biograafias sitkeks põikpeaks, Ackroyd vaatleb tema tööd kohati osavalt kultuuri-, kirjanduse-, kunsti- ja religiooniteadlikult analüüsides, kohati osatavalt isiklikuks minnes, kohati Blake´i nägemust lugupidavalt jagades. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.