„Aja puudutus“ on tõsieluromaan, mis käsitab 1944. aasta sügisel läände põgenenud eestlaste saatust. See on esimene kirjanduslik teos, mis peegeldab pagulaspõlve kõiki faase nähtuna läbi verinoorelt sõjakeerisesse kistud mehe silmade. Peategelane Mihkel Rand on olnud sõdur, sõjavang, kodakondsuseta pagulane, emigrant kahel erineval mandril; on külastanud taasiseseisvunud Eestit ja kaalunud sinna elama asumist. Kaheosalise romaani sündmustik lõpeb 2014. aasta üldlaulupeoga, millest johtuvalt esimene osa kannab alapealkirja „Aja puudutus“, teine „Puudutuse aeg.“ Kanadas elav autor Eerik Purje on lisaks isiklikele kogemustele usutlenud paljusid saatuskaaslasi ja nimetab kogutud allikmaterjali hulka elava ajaloo varamuks. Romaani tegelased on väljamõeldud, kuid valdav osa kirjeldatust on tegelikult aset leidnud. Kergelt voolava sündmustiku kulgu on põimitud romaani tegelaste sisemonolooge, kohati üsna dramaatilise ilmega.