Osa inimesi on nagu metsalinnud, kes otsivad varjulist paika, hoiavad ja armastavad, teised on aga nagu tuuli trotsivad merelinnud, kes loovad oma maailma, olgu või veeuputus. Ent ainult üksikud meist on vabad ja vabad on enamasti üksikud ... Kristiina Ehini kaheksas luulekogu räägib suhetest ja üksindusest, metsast ja merest, ahnusest ja armastusest. See on lüüriline ja peamiselt riimiline, ent ka sotsiaalse antenniga raamat, milles autor mõtestab oma ainukordset elukogemust keset ajavoolu ja inimesi, püüdes tundliku kujundi kaudu ühendada argist ja müütilist maailma.