Tahate kuulda sadistianekdooti? Laste­kirjanik läheb lugejatega kohtuma ja kuulutab: „Kirjutasin uue raamatu – matemaatikaülesannete kogumiku.” Küllap teeks see sama välja, kui tuua sünnipäevatordi asemel lauale potitäis putru. Kuid ausalt öeldes pole käesolev raamat just päris õige ülesannete kogumik. Õpetajatele. Ei, ei – ülesanded on siin päris õiged. Teisele, kolmandale ja neljandale klassile. Neil kõigil on lahendus ja need aitavad kinnistada vastavas klassis läbivõetud materjali. Ent „Ülesannete kogumiku” põhisihiks pole materjali kinnistamine; samuti pole neil ülesannetel midagi ühist sellega, mida nimetatakse „huvitavaks matemaatikaks”. Need ülesanded on hoopis neile, kes matemaatikat ei salli ning peavad ülesannete lahendamist nüriks ja tüütuks tegevuseks. Las nad siis löövad selles kahtlema! Õpilastele. Kallid lapsed, sellele raamatule on meelega pandud pealkiri „Ülesannete kogumik”, et seda saaks pingi alla peitmata matemaatikatunnis lugeda. Aga kui õpetajad pahandama hakkavad, öelge neile: „Meie ei tea midagi, haridusministeeriumi luba on olemas.”