Elena Ferrante kohta on öeldud, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud „vähetuntud” kirjanik. Viimane osalt ka seetõttu, et tegemist on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, kes aga edukate romaanide taga peitub, pole siiani teada. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Tema romaan „Hüljatuse päevad” tõusis kohe pärast avaldamist 2002. aastal Itaalias raamatumüügi edetabeli tippu, kus püsis terve aasta. Mõni aasta hiljem vändati sellest ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui ta mees ta kahe väikese lapsega maha jätab. Minategelane leiab end oma koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.