Teekond muusa juurde

Raamat on illustreeritud rohke pildimaterjaliga ning sisaldab Endel Taniloo tööde ja näituste täieliku nimestikku.

Teekond muusa juurde kulgeb läbi lapsepõlve Tartus pärmivabriku kandis, kuldsete lokkide lehvides krutskimehe, kuid usina õpilasena läbi koolide (poistekoolis tuli küll lokid langetada „tulevase hariduse ohvrialtarile“) Tartu Õpetajate Seminaris omandatud algkooliõpetaja kutseni. Kirevad ja tormakad tudengiaastad lükkas elu edasi sõjajärgsesse aega, sest õpingud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Anton Starkopfi käe all (autori sõnul toimus seal tema esmakohtumine Muusaga) katkestas sundmobilisatsioon ja sellele kohe järgnenud aastad sõjavangina Novosibirski laagris. Autor ei jaga oma mälestustes läbielatud õudu, vaid rõõmu leivatükist, leitud sõbrast, võidetud võitlusest ja sellest, et ikka õnnestus jalgele tõusta – surm ei saanud vintskest mehest võitu.

Tagasi kodus, lõpetas Endel Taniloo Tartu Riikliku Kunstiinstituudi eeskujuliku hinde saanud diplomitööga „Naiskorvpallur“ – akt ei tulnud neil aegadel kõne allagi ja sporditemaatika andis võimaluse avada inimkeha olemust. Muusa kutse ei lasknud ühtegi loengut vahele jätta, aga energiat jäi üle ja nii mängis ta Ado Vabbe juhatusel tantsuorkestris kitarri, oli innukas rahvatantsija, edukas vehkleja ja lauatennisist (oskus hästi kaotada sai minu järgmiste võitude eelduseks – lk 65).

Kohe pärast instituudi lõpetamist algas aastakümnetepikkune töö loovkunstnikuna. Raamatust leiab mõnusaid mälestuskilde taieste sünniloost, mõtteid kunstist ja kunstniku missioonist, vanavarahuvist ja sellest, mis juhtub, kui meest puudutab Pegasus.