Alatasa on mul, Jevlampia Romanoval, nii piinlik inimestele ära öelda! Mu vana sõber Volodja Kostin palus näiteks majutada oma naiseõde Eugenied. Ta abikaasa õeke oli juba ülearu kaua vallaliseks jäänud, sellepärast pöördus ta kosjasobitaja poole, too aga soovitas vahetada nime ja korterit. Nii sai Ženjast Eugenie, ta sattus meie koju ning mina pidin saatma teda peoõhtul, kus neiu pidi väidetavalt kohtama oma saatust! Eugenie tutvus tõepoolest kavaleriga ja sõitis koos temaga helgesse tulevikku… Mees, kes kaunitari pihta pani, osutus mulle aga tuttavaks – olin näinud teda alles hiljuti kuriteokohal!... Meie detektiivibüroosse oli pöördunud artist Veniamin Podolski ja kurtnud, et talle tuuakse koju ähvarduskirju. Eks pidingi siis tema trepikojas kojanaisena „tööle” asuma. Täna palus Podolski end kohvikuni saata, aga kui hakkasime üle tänava minema, laskis keegi mu hoolealuse maha! Üks viltuläinud kuul tabas ka juhuslikku möödujat, ent selle neiu keha tõstis maast ja viis autoga minema mingi kahtlane tüüp. Just tema ajaski peoõhtul Eugenie pea segi, aga mina ei suutnud teda takistada!