„Röövitud aastad” on lugu ühest Pärnumaa tavalisest perepeast ja ausast töömehest Johannes Madissonist, kes 10. veebuaril 1945 arreteeriti ja kuni 18. juulini 1954 poliitvangina Molotovi oblastis Tšerdõni vangilaagris viibis. Ametlikuks süüdistuseks oli „kulaklik päritolu, kodanliku kliki liige, kodumaa reetur ja et on Pärnu-Jaagupi alevit sõjariistade abil enda käes hoidnud, kuni Nõukogude väed selle vabastasid”. Pealegi olevat ta olnud kohalike salaagentide andmetel nõukogude korra suhtes vaenulik. Eesti ajal oli Johannes olnud väikekaupmees, kes andis paljudele inimestele tööd ja kellesse suhtuti igati hästi. Midagi muud „reeturlikku” nõukogude korra silmis ta tegelikult teinud ei olnud ning poliitika teda ei huvitanud. Ka Saksa ajal jäi ta peatrauma tõttu sõjaväeteenistusest kõrvale.
On selge, et tol ajal ei sõltunud see, kas sind arreteeriti või mitte, üldse sellest, kes sa olid, vaid kõik oli õnneasi.
Johannes Madissoni päevik on üksikasjalik ja haarav jutustus Nõukogude vangla- ja laagrielust, andes ilustamata edasi kogu selle julmust.