Sellest raamatust saab lugeda autori kolmest reisist paikadesse, mis jagasid aastail 2004–2006 ühist saatust. Kuigi kannatajaid oli veel paljude teistegi maade ja rahvaste hulgas, on selles reisikirjas kirjeldatud elu Tais, Indias ja Indoneesias. Need on paigad, mida laastas maavärin või sellele järgnenud tsunami. Tai riik langes kaosesse 2004. aastal, mil Indoneesia lähedal oli teadaoleva maailma ajaloo üks tugevamaid maavärinaid ja sellest sai alguse laastav hiidlaine. India Jammu ja Kashmiri osariigid kannatasid 2005. aastal rängalt naaberriigis Pakistanis esinenud väga tugevate tõugete tõttu. Sama juhtus 2006. aastal Indoneesia Jaava saarega. Kõigis neis loodusõnnetustes hukkus kokku üle 300 000 inimese, vigastada sai peaaegu sama palju. Autor rändas neis paigus kohe pärast katastroofe ja kirjeldab selles raamatus elu lihtsate inimeste keskel. Need on maailma rängimate õnnetuspaikade lood. Nagu ikka reisikirjades, nii leiab ka siit huvitavaid persoone, kentsakaid juhtumeid, huumorit, kurbust, traagikat ja lihtsalt mõnusat äraolemist. Raamatut ilmestab rikkalik fotovalik. Ivar Soopan on ajakirjanik, kes on 2004. aastast reisinud peamiselt sõja- või looduskatastroofi piirkondades – Iraagis, Süürias, Liibanonis, Palestiina aladel, Jordaanias, Kõrgõzstanis ja mujal. Reisidest Iraaki valmis 2008. aastal raamat "Tappev uudishimu". 2010. Aastal ilmus reisiteemaline "Seljakotiaabits". Soopan on kirjutanud ka kaks lasteraamatut: "Kõik poisid ei saa suureks" (2008) ja "Head pahad poisid" (2009).