Kuidas tajub iseennast ja maailma ülikoolis õppiv noor inimene, kes on seaduse silmis täiskasvanu, kuid keda on täiskasvanuea otsuste ja vastutuse eest veel säästetud. See viiski pealkirjas sõnastatud tõdemuseni - kuni me enda elu eest veel täit vastutust ei kanna, ei suuda me vajaliku tõsidusega suhtuda ka iseendasse ja teistesse. Sel põhjusel võibki noores eas kergesti tekkida sama kergelt kaduvaid kiindumusi ja vaimustust. Miski võib meid küll puudutada, kuid kas see puudutus jääb ka püsima?