Miks küll arvatakse, et maaelu on südmustevaene, maainimesed igavad? Millest küll sünnivad külas kuulujutud, mida ette võtta alatu keelepeksu vastu? Kas taluperenaisel peab alati aega ja kannatust olema, et ära kuulata, lohutada ja aidata üht eluveidrikku? Kas pereemal on õigus ähvardada tuntud viinanina, kes tema teismelist poega oma kampa meelitab? Ja kes üleüldse ütles, et elu peab lihtne olema?
Need ja muudki küsimused vaevavad selle raamatu peategelast, kes on salkavalkalikult tugev, eluterve ning tegus naine. Ometi on temalgi nõrkusehetki, mil ta soovib, et aeg aeglasemalt voolaks, võimaldades tal olla vaid iseendas, kui ta igatseb, et abikaasa tuleks ja võtaks keset valget päeva teda korraks oma tugevasse kaissu...
Autor on oma kangelanna kirjutanud reljeefseks, elutruuks, lausa elusaks, nii et lugejal võib tekkida koguni kiusatus istuda bussi, sõita Läänemaale Martnasse, astuda kohalikku poodi ja küsida sinna kogunenud jutukatelt naistelt: „Öelge palun, kus siin asub Sireli talu, tahaksin selle perenaise Mare Jugapuuga lähemat tutvust teha...?“