Me oleme liiga sihikindlad, liialt orienteeritud resultaadi saavutamisele, töötame liiga palju ja puhkame liiga vähe. Aga kuidas me saaksime laiselda, kui nii palju on teha! Mitte ainult, et võib teha, vaid on vaja. Autor pakub soliidset teaduslikku alust sellele, millest igaüks salaja unistab. Ta tõestab teadlasena, et töötada enese kulutamiseni on kahjulik, aga laiselda on kasulik. Krooniline hõivatus segab loomingut, enese tundmaõppimist, emotsionaalset heaolu, seltskondlikkust ja on tervisele kahjulik. Olles lugenud seda raamatut, õpite leidma tasakaalu pingeliste töö- ja puhkeperioodide vahel, saate teada, millal tasub panna aju lennuki autopiloodina tööle ja lõdvestada oma elu käsitsijuhtimist. Meie autopiloot teab, kuhu me tegelikult tahame minna ja mida teha. Puhake veidi ja on võimalik, et hakkate aru saama, kuhu te nii kiirustate.
See raamat räägib laisklemisest. Laisklemine on üks kõige tähtsamatest tegevustest inimese elus. Kogu maailmas kasvab tehtud töötundide arv, aga igas tööaja organiseerimist käsitlevas raamatus räägitakse meile, et võiksime ja peaksimegi jõudma teha veel rohkem. Kuid siinne sõnum on otse vastupidine. Me peaksime tegema vähem, tegelikult peaksime laisklema. Neuroteaduse andmed räägivad sellest, et meie ajule on vaja anda puhkust. Seda tuleb teha otsekohe. Evolutsiooniprotsessis kohanes inimese aju pingelise tööga, kuid et korralikult töötada, on vaja laiselda.
Me oleme liiga sihikindlad, liiga palju orienteeritud resultaadi saavutamisele. Meil on vaja sagedamini ümber lülituda oma autopiloodile. Lennunduses on autopiloot lennuki juhtimise süsteem, mis juhib lennukit ilma lenduri osavõtuta, sest käsitsi piloteerimine nõuab inimeselt täielikku ja pidevat tähelepanu. Aja jooksul, kui lennati üha kõrgemal, kiiremini ja pikemat aega, hakkasid piloodid tõsiselt (ja ohtlikult) väsima. Autopilootide kasutuselevõtmine lubas lenduritel hoida jõudu teekonna kõige ohtlikumate etappide jaoks, milleks on start ja maandumine.