Ta istus oma rohelises tugitoolis, mida Uku-laps kuningatrooniks kutsub, ja vahtis aknast välja. Oli veebruar. Aknast paistis kempsumaja, selline laudadest ja palkidest mitmele poole kaldu ehitis, ainult põhjapoolne otsapalk sirgelt püsti. Katus ettepoole ja tahapoole ligi meetrijagu pikk. Ja ülemise katusepalgi küljes rippumas ühe vana mööblitüki väike puust sahtel, väga elegantne sahtel, kuhu ta igal hommikul lindudele päevalilleseemneid pani. Aknalaud oli täis lilli ja lillepottide vahele oli end pressinud kaks kassi, kes vahtisid samamoodi aknast välja. Nad kõik, tema ja ta kassid, olid just õuest tulnud. Eelmise päeva väga suur tuisk oli väga põhjalikult ümber paigutanud kogu selle vähese lume, mis varem maas oli. Nad olid kolmekesi kõndinud ja lõpmatu huviga vahtinud maapinda. Siit-sealt oli kogu lumi ära võetud ja tõstetud natuke lund sinna ja natuke tänna. Seal suurem hang viirpuu kõrval kuhjas ja tõusva kallaku peal õhuke auklik lumelina nagu helevalge pits üle tumeda maalapi, ühe hiire jäljerada sinka-vinka peal. Õueõhus oli kevade lõhna. Valgustes kevade valgust. Polnud enam see külmkirgaste säravate päevade päike, vaid taevas oli täis heleheleroosades ja helehelesinistes toonides laike. Nad olid kolmekesi hulkunud üles Prantsumõtsani, kassidel sabad püsti nagu lipud, ja tema nägi avasilmi üht oma vana unenägu. See kestis vaid paar minutit ja siis ta komistas ja kukkus ja siis ärkas ta üles ja oli oma metsarajal tagasi. Kõht vastu maad, Lilli-kiisu müksimas peaga vastu ta põske. Nüüd tuhnis ta arvutis oma vanades asjades ja lõpuks leidis.