Maurice Blanchot (1907–2003) on Prantsuse mõtteloo salapärasemaid ja mitmeti mõistetumaid autoreid. Tema isikupäraste arutluste ning paradoksilembese poeetika mõju on tuntav paljude 20. sajandi teise poole Prantsuse humanitaarteadlaste töödes. Käesolev kogu püüab pakkuda esinduslikku valikut Blanchot’ kirjandusontoloogilistest esseedest ning tutvustada kahe pikema jutustuse varal ka autori proosaloomingut. Eri žanridesse kuuluvad Blanchot’ tekstid vaid tinglikult, moodustades terviku üksteist täiendades, tõlgendades ja illustreerides.