Kui minult koolipõlves päriti, kelleks soovin saada, siis vähemalt mõtlesin endamisi, et aednikuks või kirjanikuks. Tegelikult sai minust aiandusõpetaja, kes oma õppematerjale ka raamatuteks vormistas. Nii ilmusid „Puuviljandus” (1983), „Tööd puuviljaja marjaaias” (1988), „Taim ja aednik” (2004, 2013), „Pomoloogia” (2005, 2012), „Maalehe viinamarjaraamat” (2012, 2014) ja teised. Sammuke ilukirjanduse poole on „Räpina inimesi ja taimi” (2014) ning käesoleva raamatu jutuke „Majake viinapuuväätides”. Elukevadel sahtlisse kirjutatud värsid oleks sinna jäänudki, kui mitte Leelo Tungla „Kollase liblika suvi” poleks mind inspireerinud viimasel kümnendil taas katsetama. Sellest sündis elusügise luule. Raamatu trükkimist toetas SA Räpina Kultuurkapital