Prantsuse naturalismi tähtsaim esindaja Émile Zola (1840-1902) pidas inimese kujunemisel määravaks pärilikkust, mis erinevas kasvukeskkonnas võib avalduda väga erinevais vormides – geniaalsusest hullumeelsuseni. Perekonnakroonika läbi ligi viie põlvkonna andis selle kujutamiseks rohkesti võimalusi. Jacques Lantier, “Inimelaja” peategelane, on eeskujulik rongijuht, kes oma vedurit, keda ta kutsub hellitavalt naisenimega Lison, armastab rohkem kui ühtki naist. Samas kannab Jacques endas esiema Adélaïde Fouque’i vaimuhaiguse idusid. Need avalduvad temas haiglasliku mõrvaihana, mida ta kõigest hingest mõistusega talitseda püüab. Kuid kui Jacques’i armuke Séverine ikka ja jälle noormehele peale käib, et too tapaks ülearuseks muutunud abielumehe, ei suuda mõistus enam instinkte ohjeldada. „Inimelajat“ (1890) on nimetatud ka 19. sajandi trilleriks, romaan on olnud aluseks vähemalt viiele filmile, neist kuulsaim on Jean Renoiri film Jean Gabiniga peaosas. Teos on sariromaani “Rougon-Macquartid” 17. raamat ning ilmub eesti keeles esmakordselt.