Nõukogude ajal põgenes üksikule soosaarele tagakiusamise eest perekond. Nende eraldatus on aastakümneid olnud täielik ja neil pole aimugi, et Eesti on tänaseks iseseisev; veendumus, et sood ümbritsevas riigis elab nende peale hammast ihuv inimrämps, on püsiv. Nad kütavad ahju ainult öösiti ja kannavad ringi liikudes pea kohal spetsiaalseid varjukeid, et hoida end taevast varitseva vaenlase, lenduri eest. Pikaajaline üksindus on vorminud soosolijate vaateid elule ja välja kujundanud omapärase filosoofia. Kuid ometi ei ole nad üksi. Laugaste keskel, kusagil õige lähedal, elab veel üks veider olend, keegi, kelle jaoks on kärbse ja inimese saatus võrdse kaaluga. Ühel päeval vaikelu rebenebki, käima lükkuvad eripärased sündmused ning soosaarel sündinud noormees peab siirduma linna, et sealt ära tuua maailma kõrgeim kunstiteos, ideaalne taies. „Ideaalne taies” räägib loo erakordsest inimsaatusest. Raamatus heidetakse kõrvalpilk inimühiskonnale, hinnatakse „Kuu pealt kukkunu” vaatepunktist meile nii igapäevaseid asju, arutletakse laiemalt elu mõtte üle, uuritakse, mis on inimese arengu mehhanismideks ja jaotatakse inimkond kaheks: inimrämpsuks ja pärisinimesteks. See on seiklusjutt, kus leidub ohtralt pinget, küllaga mõtlemisainet ja ootamatuid arenguid. Juhan Voolaid (s. 1971) on Tartu kirjanik, hariduselt geograaf. Sahtlisse kirjutamist alustas ta varakult, ent esimene laiemat tuntust pälvinud raamat „Kullamäe lood” ilmus alles aastal 2012. Lasteraamat baseerus kirjaniku isa lapsepõlvemälestustel, sündmuskohaks Viljandi Uueveski linnaosa. Edasi tulid ajaloosugemetega seiklusjutt „Hokimängija Tartu linnamüüril” (2014) ning lühijuttudest koosnev ühiskonnakriitiline „Supergripp Anton” (Hea Lugu 2015). Juhan Voolaid huvitub fotograafiast, kodulinnas on korraldatud tema fotonäitusi ning poelettidelt võib leida tema pildialbumi „Aastaraamis Tartu” (2014).