Tegelikult on mul hingel üks patt. Mitte küll nii-ii hull, millest pajatab eesti rahva vanasõna, et pattu teeb see, kes patta situb, vaid veidi leebem ja tagasihoidlikum. Kes meist ei oleks kuulnud anekdoote kelneritest, kärbsest supi sees ja muust sarnasest. Kuid kas jutud sellest, kuidas kelner ebameeldiva kliendi supi sisse sülitab on üldrahvalik folkloor või on nendel juttudel ka mingi tõepõhi all?
President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilsat nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm.