Kui palju olen ma Poolas olnud?“ küsib Olev Remsu ja tõdeb, et vist rohkem kui sada korda. Peamiselt on ta Poolast läbi sõitnud, olnud giidiks bussireisidel Pariisi, Prahasse ja mujale Euroopasse. Ja ikka on ta kuulnud reisirahva õhkamist: “Kui seda Poolat ees ei oleks!” või ka nõukogudeaegset sõnakõlksu “kuritsa ne ptitsa i Polša zagranitsa” (kana pole lind ega Poola välismaa).

„Tegelikult on Poola võrratu maa, mida võib alahinnata üksnes inimene, kes sellest midagi ei tea,“ kinnitab selle raamatu autor. „Üks põhjusi, miks olen sule haaranud, on sama, mis paneb mu bussi esiistmel hasartselt Poolast jutustama – tahan, et meie rahvas hakkaks seda riiki vääriliselt hindama